Demokraatia,
Kõige ohtlikum religioon
frame%20azul.jpg?ssl=1)
Larry Romanoff
Kõige Ohtlikum Religioon E-Raamat SIIN
Autori kohta
Romanoffi kirjutisi on tõlgitud 32 keelde ja tema artiklid on avaldatud enam kui 150 võõrkeelsel uudiste- ja poliitikaveebil enam kui 30 riigis ning enam kui 100 ingliskeelsel platvormil. Larry Romanoff on pensionile jäänud juhtimiskonsultant ja ärimees. Ta on töötanud rahvusvahelistes konsultatsioonifirmades juhtivatel ametikohtadel ja omanud rahvusvahelist impordi-ekspordiettevõtet. Ta on olnud Shanghai Fudani Ülikooli külalisprofessor, kes on esitanud EMBA vanemate klassidele rahvusvahelisi juhtumiuuringuid. Romanoff elab Shanghais ja kirjutab praegu kümnest raamatust koosnevat sarja, mis on üldiselt seotud Hiina ja Läänega. Ta on üks Cynthia McKinney uue antoloogia “When China Sneezes” kaasautoritest. (2. peatükk – Dealing with Demons).
Tema täielikku arhiivi saab vaadata aadressil
https://www.bluemoonofshanghai.com/+https://www.moonofshanghai.com
Temaga saab ühendust võtta aadressil:2186604556@qq.com
Sisukord
1. peatükk – Sissejuhatus
2. peatükk – Juudi päritolu
3. peatükk – Mitmeparteiline demokraatia
4. peatükk – Parempoolne aju
5. peatükk – Valitsusjuhtide valimine
6. peatükk – Poliitika teoloogia
7. peatükk – Valimiste teoloogia
8. peatükk – Kummitempliparlamendid
9. peatükk – Demokraatia ja universaalsed väärtused
10. peatükk – Demokraatia müüdid
11. peatükk – Demokraatia kimeera
12. peatükk – Bernays ja demokraatia kontroll
13. peatükk – Demokraatia kuni fašismini
14. peatükk – Mitteimpeeriumi impeerium
15. peatükk – Hiina demokraatiaeksperimendid
16. peatükk – Hiina ei ole Lääs
1. peatükk
Sissejuhatus
Kuna ameeriklased (ja jah, ka teised, kuid eriti ameeriklased) on kasvanud Läänelikus demokraatlikus poliitilises keskkonnas, siis on neile sünnist saadik sisendatud veendumust, et mingi mitmeparteiline valimissüsteem – mida me võime vabalt nimetada demokraatiaks – on, isegi kui see on mõnikord vigane, õige ja ainus viis, viis, mida Jumal kavatses, kui ta universumi kujundas. Ei ole ebaõiglane väita, et ameeriklased usuvad üldiselt – sest seda on neile sünnist saadik õpetatud -, et kõik rahvad püüdlevad nende parema ja valgustatud valitsemisvormi poole ja et nende rahvaste arenedes kalduvad nad loomulikult selle poole, mida ameeriklased peavad tõeks – et “demokraatia“, kuidas iganes seda ka ei määratletaks, on “universaalne väärtus”, sest see esindab tsivilisatsiooni tippu. Tõepoolest, “demokraatiat” esitatakse väga sageli kui “kogu inimkonna igatsuste” peegeldust.
Kuid need arvamused ja veendumused näivad olevat enamasti kontrollimata seisukohad, mida ei ole ilmselt kunagi avalikult vaidlustatud või isegi arutatud, seisukohad, mis on põlvkondade jooksul intensiivse ja lakkamatu propagandaga tugevdatud, saanud ilmutatud usuliste tõdede staatuse, mida ei saa kahtluse alla seada, sest need ei ole oma olemuselt küsitavad. Olen üksikasjalikult käsitlenud propagandamüüte ja -taktikaid, mis on viinud sellise olukorrani, mitmes artiklis e-raamatus pealkirjaga “Bernays ja propaganda”. See sisaldab kõiki vajalikke viiteid ja oleks väärt teie aega, et lugeda ja mõista, kui sügavalt see on tunginud Ameerika ühiskonda. [1]
Valepropagandakampaania demokraatia teoloogia juurutamiseks Ameerika psüühikasse algas 1900ndate alguses Edward Bernays’i ja Walter Lippmanni poolt, kes olid kaks juuti, kes said juhiseid Rothschildilt ja London City’lt. Lippman ja Bernays kirjutasid oma avalikust põlgusest “plastilise ja lootusetult halvasti informeeritud avalikkuse” suhtes Ameerikas. Lippmann oli juba varem kirjutanud, et rahvas on demokraatias lihtsalt “segadusse sattunud kari”, mis koosneb “teadmatutest ja sekkuvatest kõrvalseisjatest”, keda tuleks hoida ainult “huvitatud pealtvaatajatena”, keda (juudi) “salajane valitsus” kontrollib. Nad jõudsid järeldusele, et mitmeparteilises valimissüsteemis (demokraatias) peab avalik arvamus olema “organiseeritud luure poolt loodud” ja “nähtamatu valitsuse poolt konstrueeritud”, kusjuures inimesed on taandatud teadmatute vaatlejate staatusesse, ja selline olukord on USAs katkematult eksisteerinud juba 95 aastat. “Teadlik ja intelligentne manipuleerimine masside organiseeritud harjumuste ja arvamustega on demokraatliku ühiskonna oluline element. Need, kes manipuleerivad selle nähtamatu ühiskonnamehhanismiga, moodustavad nähtamatu valitsuse, mis on meie riigi tõeline valitsev võim.” [2]
Bernays väitis, et on vaja rakendada “teaduse distsipliini”, st propagandapsühholoogiat, demokraatia toimimisele, kus tema sotsiaalinsenerid “annaksid kaasaegsele riigile aluse, millel võiks realiseeruda uus stabiilsus”. Seda nimetas Lippmann “luure- ja teabekontrolli” vajalikkuseks demokraatias, väites, et propagandal “on meie demokraatlikus süsteemis õigustatud ja soovitav osa”. Mõlemad mehed kujutasid tänapäeva Ameerika ühiskonda nii, et selles domineerib “suhteliselt väike arv inimesi, kes mõistavad masside vaimseid protsesse ja sotsiaalseid mustreid”. Bernays’i jaoks oli see “meie demokraatliku ühiskonna korralduse loogiline tulemus”, jättes märkimata, et tema juudi Euroopa meistrid olid need, kes seda niimoodi organiseerisid.
Lippman ja Bernays ei olnud oma moonutatud arusaamas propagandast kui demokraatia “vajalikkusest” iseseisvad, nagu nad ei olnud ka sõjaturunduses, sest nad võtsid oma teooriad ja juhised oma sionistlikelt isandatelt Londonis ja tegelikult katsetasid seda Ühendkuningriigis, enne kui tõid selle USA-sse. Mitmeparteilist valimissüsteemi ei loodud ja rakendatud mitte sellepärast, et see oleks kõige arenenum valitsemisvorm, vaid pigem sellepärast, et see üksi pakkus suurimaid võimalusi poliitikute korruptsiooniks raha kontrollimise kaudu ja avaliku arvamusega manipuleerimiseks ajakirjanduse kontrollimise kaudu. Oma raamatus “The Engineering of Consent” väitis Bernays otsekoheselt, et “nõusoleku kujundamine on demokraatliku protsessi põhiolemus”. Teisisõnu, demokraatia olemus seisneb selles, et mõned “nähtamatud inimesed” manipuleerivad segadusse sattunud karja, et nad usuksid, et nad kontrollivad läbipaistvat valitsemissüsteemi, valides ühe kahest eelnevalt valitud kandidaadist, kelle samad nähtamatud inimesed on juba ostnud ja kinni maksnud.
Pärast Vietnami sõja poliitilisi tagasilööke ja Nixoni tagasiastumist läks Bernays’ salajane valitsus täie hooga tööle ja Ameerika poliitiline maastik muutus igaveseks. Suur osa sellest “demokraatlikust kiirkäigust” oli 1973. aastal peaaegu koheselt loodud USAs asuv mõttekoda nimega “Trilateraalne komisjon”, mis keskendus “demokraatia kriisile”, mis näitas selgeid märke sellest, et ta läheb sinna, kuhu keegi ei peaks minema. Nende esimene suurem aruanne, mille New Yorgi Ülikool avaldas 1975. aastal, kandis pealkirja “Demokraatia kriis”,[3] [4] mille juhtivautor oli Harvardi professor Samuel Huntington. Töös märkis Huntington, et “1960ndad aastad olid Ameerikas tunnistajaks demokraatliku innukuse tõusule”, kus kodanike osalemine meeleavaldustes, protestides ja demonstratsioonides kasvas murettekitavalt, mis kõik näitab “võrdsuse kui eesmärgi taaskehtestamist sotsiaalses, majanduslikus ja poliitilises elus”, kusjuures võrdsust ei saa endale lubada ükski demokraatia. Ta väitis: “1960. aastate demokraatliku tõusu põhiolemus oli üldine väljakutse olemasolevatele avaliku ja erasektori võimusüsteemidele. Ühel või teisel kujul ilmnes see perekonnas, ülikoolis, äris, avalikes ja eraühendustes, poliitikas, valitsemisbürokraatias ja sõjaväeteenistuses.”
TRILATSIOONILINE KOMISJON: asutajad: David Rockefeller, Zbigniew Brzezinski, Jimmy Carter 1973. aastal. Source
Huntington, kes oli olnud USA valitsuse propagandakonsultant Vietnami sõja ajal, kurtis lisaks, et tavalised inimesed ei pidanud enam eliiti ja pankureid kõrgemaks ning ei tundnud enam suurt kohustust või kohustust kuuletuda. Huntington jõudis järeldusele, et USA kannatab “demokraatia ülekülluse” all, kirjutades, et “demokraatliku poliitilise süsteemi tõhusaks toimimiseks on tavaliselt vaja apaatiat ja mitteosalemist”, märkides, et see on ülioluline, sest just need rahva omadused “võimaldasid demokraatiale tõhusat toimimist”.
Ta lõpetas oma aruande, märkides, et “demokraatia haavatavus, sisuliselt “demokraatia kriis””, tuleneb harituks muutuvast ja osalevast ühiskonnast ning et rahvas vajab “tasakaalustatumat eksistentsi”, mida ta nimetas “poliitilise demokraatia laienemise soovitavateks piirideks”. Teisisõnu, demokraatia tõeline kriis seisnes selles, et rahvas hakkas uskuma “rahva poolt, rahva jaoks valitsemise” ossa ning mitte ainult ei hakanud tegelikult osalema, vaid hakkas põlgama ja eirama neid, kes juhtisid riiki üksnes oma rahalise ja poliitilise kasu nimel. Ja muidugi oli lahenduseks sellise ühiskondliku olukorra konstrueerimine, kus oli vähem haridust ja demokraatiat ning rohkem võimu salajase (juudi) valitsuse poolt. Demokraatia koosnes Huntingtoni sõnul näilisest, kuid mitte sisulisest küljest, konstruktsioonist, mille abil kavalad eliidid valisid välja kandidaadid, kelle poolt rahvas võis teeselda, et hääletab, kuid keda kontrollivad nende isandad ja kes kuuletuvad neile. Pärast seda, kui rahvas on “demokraatias” osalenud, oodatakse, et ta pöördub tagasi oma tavapärasesse apaatia ja mitteosalemise seisundisse.
Teisisõnu, mitmeparteilise valitsemissüsteemi säilitamiseks vajalik teadmatus oli ohus, et õpilased, kes tegelikult õppisid asju, mida Bernays’i salajane valitsus ei tahtnud, et nad õpiksid. Komisjon teatas, et oli eriti mures koolide ja ülikoolide pärast, mis ei teinud oma tööd “noorte korraliku indoktrinatsiooni” osas ja et “meil peab olema rohkem mõõdukust demokraatias”. Sealt edasi oli tee selge: Ameerika noori tuleb nüüd “korralikult indoktrineerida” nii riiklikus koolisüsteemis kui ka ülikoolides, et nad muutuksid “mõõdukamaks”. Ja teadmatumaks.
Enne Huntingtoni ja 1960. aastate üliõpilasaktivismi oli meil veel üks tuntud ekspert propaganda, poliitika ja fašismi alal, kelleks oli teine Ameerika juut, Harold Lasswell, keda on imetlusega kirjeldatud kui “juhtivat Ameerika politoloogi ja kommunikatsiooniteoreetikut, kes on spetsialiseerunud propaganda analüüsile”, kusjuures Lasswelli väidete kohaselt “liigitati kahekümnenda sajandi sotsiaalteaduste poole tosina loomingulise uuendaja hulka”. Nagu Lippman ja Bernays enne teda ning Huntington jt pärast teda, oli Lasswell arvamusel, et demokraatia ei saa püsida ilma volitatud eliidita, mis kujundab, vormib ja kontrollib avalikku arvamust propaganda kaudu. Ta väitis, et kui eliidil puudub vajalik jõud, et sundida massid kuulekusele, siis peavad “sotsiaalsed juhid” pöörduma “täiesti uue kontrollitehnika poole, suuresti propaganda kaudu”, sest “massid on teadmatuses ja ebausus”. Ta väitis, et ühiskond ei tohiks alluda “demokraatlikele dogmaatikatele, et inimesed on oma huvide parimad hindajad”, sest nad ei ole seda. Veelgi enam, “parimad kohtumõistjad on eliit, kellele tuleb seetõttu tagada vahendid oma tahte kehtestamiseks, ühise hüvangu nimel”. Rockefelleri ja teised sihtasutused ja mõttekeskused on seda nõuannet nüüdseks juba peaaegu 100 aastat aeglaselt ellu viinud.
Demokraatiat oli Läänes alati ülistatud kui kõige täiuslikumat valitsemisvormi, kuid tohutu propagandakampaania mõjul muutus see peagi valgustatud inimarengu tipuks ja omaette religiooniks, kindlasti ameeriklaste meelest, kuid Läänes üldiselt. Kuna mitmeparteiline valimissüsteem moodustas USA valitsuse välise (välismaise ja parasiitliku) kontrolli aluse, oli hädavajalik süstida see väljamõeldis otse Ameerika psüühikasse. Nad tegid seda sel määral, et “demokraatia” oma tuhandete tähendustega on tänapäeval samaväärne piiblilõikega – Jumala sõnumiga, mida selle olemuse tõttu ei saa kahtluse alla seada. Bernays ja tema inimesed olid sügaviku allikaks, püsiv – ja ilmselgelt vale – veendumus igas Ameerika südames, et demokraatia on “universaalne väärtus”. Üks kõige rumalamaid ja püsivamaid müüte, mida need inimesed lõid, oli muinasjutt, et iga rahva arenedes täiuslikkuse ja valgustatuse suunas, muteerub nende DNA ja neil tekiks jumalast antud, võib-olla geneetiline, iha mitmeparteilise poliitilise süsteemi järele. See veendumus on täiesti mõttetu, ilma vähimagi ajaloolise või muu tõendusmaterjalita, mis seda toetaks, rumal müüt, mis on loodud selleks, et veelgi enam eksitada segaduses olevat karja.
Jason Stanley ja Vesla Weaver märkisid NYT artiklis[1]: “Filosoof Elizabeth Anderson väitis, et kui poliitilised ideaalid erinevad tegelikkusest väga suurel määral, võivad ideaalid ise takistada meid lõhet nägemast. Kui ametlik lugu erineb suuresti tegelikkusest, muutub ametlik lugu omamoodi maskiks, mis takistab meil seda tajuda.” [5] See tähendab, et kui propaganda ei ole mitte ainult lakkamatu ja läbiv, vaid kui selle põhimõtted on liiga kaugel faktilisest tõest, kaotavad selle propaganda ohvrid võime eristada fakti fiktsioonist ja muutuvad võimetuks tunnistama lahknevust oma uskumuste ja tegeliku maailma vahel, uskudes, et nende maailm vastab nende propaganda religioosselt inspireeritud põhimõtetele isegi siis, kui see ilmselgelt ja kõige ilmsemalt ei ole nii. See teooria ei ole intuitiivselt ilmne, kuid seda toetavad suuresti faktid. Mitmeparteilisele valimissüsteemile omased vead on nii ülekaalukad, nii pimestavalt ilmsed ja nii tõsised, kuid samas nii näiliselt täiesti läbipaistvad.
Selle sarja järgmistes artiklites uuritakse neid puudusi ükshaaval. Tahaksin siinkohal teha ühe viimase märkuse: Raamatus “Demokraatia kriis” tunnistas Huntington avalikult, et “demokraatlik protsess”, st et alluvad valivad oma juhte ja/või otsustavad mis tahes institutsiooni üldise arengu üle, viib peaaegu vältimatult ebaõnnestumiseni. Huntington: “Ülikool, kus õppejõudude ametisse nimetamine sõltub üliõpilaste heakskiidust, võib olla demokraatlikum ülikool, kuid see ei ole tõenäoliselt parem ülikool. Samamoodi on armeed, kus ohvitseride käsud on alluvate kollektiivse tarkuse poolt veto alla pandud, peaaegu alati lahinguväljal katastroofini jõudnud. Lühidalt öeldes on need areenid, kus demokraatlikud menetlused on asjakohased, piiratud.” Kui see ei ole selge, siis ütleb inimene, et “demokraatia” ebaõnnestub kõikjal, kus seda on proovitud, kuid väidab, et see on siiski “asjakohane” riiklike ja muude valitsuste jaoks. See on üks skisofreenilistest vigadest, mida me uurime.
*
Märkused
[1] BERNAYS AND PROPAGANDA
https://www.bluemoonofshanghai.com/wp-content/uploads/2022/02/BERNAYS-AND-PROPAGANDA.pdf
[2] Bernays ja propaganda – Democracy Control Series — 7 artiklit
[3] https://www.trilateral.org/download/doc/crisis_of_democracy.pdf
[4] https://ia800305.us.archive.org/29/items/TheCrisisOfDemocracy-TrilateralCommission-1975/crisis_of_democracy_text.pdf
[5] Ameerika düstoopia – propagandamask ja utoopia sündroom
https://www.bluemoonofshanghai.com/politics/1514/
*
Tõlge: https://toivopu.blogspot.com/2023/09/demokraatia-koige-ohtlikum-religioon.html
Ühtegi osa sellest raamatust, mille autoriõigused on siinkohal kaitstud, ei tohi reprodutseerida ega kasutada mis tahes kujul või viisil – graafiliselt, elektrooniliselt või mehaaniliselt – ilma autori eelneva loata, välja arvatud väljavõtted arvustuses.
Kõik taotlused käesoleva raamatu mis tahes osa fotokopeerimiseks tuleb saata kirjalikult Larry Romanoffile.
E-post: 2186604556@qq.com
Copyright © Larry Romanoff, Moon of Shanghai, Blue Moon of Shanghai, 2022
