Larry Romanoff
BULGARIAN CHINESE ENGLISH ESTONIAN FRENCH ITALIANO POLSKI PORTUGUESE ROMANIAN SPANISH
Üks peamisi Ameerika propagandaalgatusi on rahvaste mõõtmine ja hindamine, lavastuslik etendus, milles ameeriklased, juudi omanduses oleva meedia hindamatu abiga, kasutavad ainukest mikrofoni, teostades samal ajal oma eeldatavat õigust määrata teiste rahvaste ja valitsemisvormide ning isegi rahvuskultuuride endi moraalse kehtivuse hindamisnormid. Kuid enamik normidest, mida nendes “hea tunne olla ameeriklane” harjutustes kohaldatakse, on tühjad, määratlemata ja suures osas määratlemata meetmed, peaaegu kõik mõõtmata ja enamasti utoopiline jama. Meid patroneeritakse pidevalt rumalate väidetega “vabaduse“, “demokraatlike väärtuste“, “õigusriigi“, “reeglitel põhineva rahvusvahelise korra” kohta või selliste asjadega nagu “tõeliselt vaba ja avatud ühiskond“. Need fraasid on küll ahvatlevad, kuid nii üldised, et need on mõttetud.
Moraalne üleolek ei tulene labasuste suust või utoopiliste väärtuste teesklemisest, vaid tegudest. See on see, mida sa oled, mitte see, mida sa ütled, et sa oled. Mind ei huvita eriti see, mida te väidate, et esindate või millesse usute; mind huvitavad teie teod, mis on tõestuseks. Need alaealised PR-esinemised koosnevad enamasti ameeriklaste poolt kõigi aega raiskavate rumalate müütiliste ideaalide väitega ja pikkade nimekirjade esitamisega asjadest, mida nad “usuvad“, kuid mida nad kunagi ei praktiseeri, nende usulised veendumused ei tõenda midagi muud kui massihüsteeriat, eriti demokraatlikke väärtusi puudutavad osad. Ameeriklased usuvad, et nad on “head“, kuid mille poolest on nad üksikisikutena või rahvusena paremad või moraalselt paremad kui kanadalane, sakslane, hiinlane või brasiillane? Lihtne tõde, mis on ilmselge kõigile peale ameeriklaste endi, on see, et nad ei ole paremad, ja on veenvaid tõendeid, et nad on halvemad.
Kui me räägime rahvaste olemusest, nende valitsuste ja struktuuride sisemisest väärtusest ja isegi ühiskondlikust moraalist, siis on need ameeriklaste kehtestatud normid ise valed. Rahvuse, nagu ka üksikisiku puhul on kõige olulisemaks erinevuseks tema iseloom, mida näitavad pigem teod kui kõnekäänud, mille peamine määrav tunnus on tema suhtumine inimkonda, mis kajastub eelkõige agressiivsuse või sõjameelsuse tasemes – rahu- või sõjapidamise soovis. Enamasti tuleneb kõik muu, mis rahva või inimese puhul on oluline, sellest eristusest, iseloomust, mis on kas lugupidamine ja hoolivus inimeste vastu või põlgus ja agressiivsus. Kuigi me määratleme neid omadusi sageli poliitilistes terminites, ei ole nende põhiline olemus poliitiline, vaid inimlik ja peegeldab nendes riikides elavate inimeste iseloomu, inimlikku olemust. Rahvuse tõeline mõõt on olemas samades omadustes, mida me kasutame inimeste mõõtmisel. Me ei hinda inimesi eelkõige nende poliitika või religiooni või nende tervise, varade suuruse või füüsilise tugevuse alusel. Kõik need on enamasti ebaolulised, kui me küsime: “Milline inimene sa oled?”.
Rahvastel on isiksused ja isiksuseomadused, mis neid määratlevad. Sakslased on tuntud oma täpsuse ja kvaliteedi austamise poolest. Ainult Saksamaa suudab ehitada Mercedese või BMW. Ainult itaallased suudavad disainida ja toota Ferrarit või Lamborghinit. Ainult prantslased suudavad valmistada 2CV. Ei ole juhus, et Itaalia ja mingil määral ka Prantsusmaa on maailma moekeskused. Mõni rahvas ja tema inimesed on läbi imbunud kultuurist, mis väärtustab pigem grupi ühtekuuluvust kui individuaalsust, või keskendub loomulikult pigem elukvaliteedi rikkusele kui vara omandamisele. Mõne rahva inimesi huvitab eelkõige raha, teisi aga võim. Voorus on rahvuse hindamisel sama oluline kui inimeste puhul. Me võime olla loomupäraselt kadedad ja võib-olla tõmbavad meid inimesed, kes on rikkad ja kenad või ilusad, võib-olla ka võimsad. Kuid teisi hinnates on enamik meist võimelised vaatama üle välise ja pealiskaudse ning uurima veidi sügavamalt, keskendudes kõigepealt inimese iseloomu põhitunnustele.
Keda me oma elus imetleme? Inimesi, kes on tugevad, kuid head. Suurepäraseid ja tugeva iseloomuga mehi ja naisi, neid, kes ei ole ülbed, pahatahtlikud ega väiklased, vaid kes on kannatlikud ja tolerantsed nende suhtes, kes on vähem õnnelikud või andekad. Me imetleme suuremeelsust ja head südant. Me põlgame alatust ja hooplevust, nagu ka armukadedust ja kadedust. Me põlgame vägivalda ja vägivaldseid inimesi ning väldime neid, keda on kerge vihale ajada. Keegi ei austa inimest, kes kasutab oma kehakaalu, sõltudes oma füüsilisest jõust või võimsatest sidemetest, mis teda kaitsevad. Keegi ei imetle naist, kellel puudub tagasihoidlikkus, ega austa mehi, kes on naiste kallal kiskjad või kes naudivad nõrkade röövimist. Kellelegi ei meeldi kiusaja või silmakirjatseja, valetaja või varas. Keegi meist ei taha olla sellise inimese seltskonnas, kes tahab alati kontrollida, kes keeldub tunnustamast teiste vajadusi või soove, ja me kõik teame, milliseid ohte kujutab endast inimene, kes naudib võimu, kui ta selle kätte saab. Selle asemel imetleme neid, kes näitavad üles kannatlikkust ja sallivust nende suhtes, kellel on vähem õnne kui neil endil. Me austame ausust ja isiklikku ausust, tõe järgimist, küpsuse kõrget taset. Me imetleme julgust ja põlgame argpükse. Me imetleme neid, kellel on õiglustunne nii teiste kui ka enda suhtes, kes kohtlevad teisi nii, nagu nad ise tahaksid, et neid koheldaks. Meile ei meeldi ja väldime neid, kes on harjumuspärased valetajad, ning enamikul meist on loomulik ja vääriline põlgus nende suhtes, kes teiste kohta valetavad.
Seega, kui me peaksime hindama ja väärtustama Kapten Ameerikat, siis kuidas oleks ta moraalse või muu üleoleku poolest hinnatud? Alustades pealiskaudsusest, tunnistaksime, et ta on füüsiliselt tugev, jõukam kui paljud, võib-olla ilus ja hästi riietatud ning näib elavat kenas majas. Aga mis siis? Ta väidab, et usub jumalasse, kuid rikub vabalt kõiki selle jumala seadusi. Ta on midagi, kui mitte vägivaldne inimene, vägivald peaaegu kõigi teiste suhtes on tema iseloomu määravaks omadussõnaks, ja ta on olnud selline juba lapsepõlvest saadik. Ei ole kahtlust, et ta kasutab oma jõudu selleks, et kiusata ja hirmutada kõiki enda ümber, ja ta on kindlasti kiskja. Nõrkade kurnamine on üks tema iseloomulikke omadusi. Ta on ka argpüks, kes väldib vastasseisu, kuni ta saab vastast piisavalt eemalt nõrgestada, enne kui ta ründab, sest ta ei ole kunagi näidanud üles mingit huvi selle vastu, mida me võiksime nimetada “ausaks võitluseks”. Nagu tema kiusaminegi, on ka tema alatus legendaarne ning ta on midagi, kui mitte sotsiaaldarvinist, kelle džungliseadus juhib praktiliselt kõiki tema sotsiaalseid kohtumisi. Ta ei ole mitte ainult alatu ja vägivaldne, vaid ta naudib ka seda, et teisi (nõrgemaid) inimesi kannatama panna ja vaadata, ning on seda olnud juba lapsepõlvest saadik. Ta on üldiselt otsustanud iga hinna eest võita, heites vabalt maha kõik väärtused, mida ta teeskleb, et ta peab. Ta mitte ainult ei räägi hulgaliselt hingetuid valesid, vaid kasutab neid valesid selleks, et kõigepealt halvustada nende iseloomu, keda ta kavatseb kiusata ja füüsiliselt rünnata, lootes, et teadmatuses olevad inimesed ei saa aru, et see on tema taktika, et õigustada oma vägivalda nende vastu. Ja ta on viriseja. Ta võtab jõuga kõik, mida saab, ja vingub, kui ei saa.
Kindlasti on ta silmakirjalik, kusjuures tema silmakirjalikkus on nii silmapaistev, et seda võib pidada tema olemust iseloomustavaks tunnuseks. Me ei näe mingeid tõendeid heast südamest ega andestavast meelest, ja ainus toode, mida ta näib heldelt jagavat, on tema loomupärane vägivaldsus. Igaühele on ilmselge, et ta naudib võimu, nagu iga alaväärne mees. Me näeme ülekaalukaid tõendeid tema väikluse ja ebaküpsuse kohta, nagu ka tema lihtsa aususe ja siiruse puudumise kohta, kusjuures ebaausus on jällegi tema iseloomu määravaks omadussõnaks. Ta on sageli armukade ja kade, nii et ta teeb kõik endast oleneva, et kukutada neid, kelle voorused paistavad silma ja kes paistavad teistes imetlust või austust äratavat. Ta on niivõrd petlik, et tema arvates on ainult temal endal õigus austusele ja imetlusele, rääkimata kuulekusest. Õiglus (teiste suhtes) ei tundu olevat tema sõnavaras.
Ta on peaaegu kirjeldamatult ülbe ja uhkeldav, ka tagasihoidlikkus puudub tema sõnavaras. Ta kiidab sageli oma kõrge haridustasemega, kuid tundub olevat teadmatum kui keegi mujal. Ahnus on kõige ebameeldivam omadus, kuid see inimene on eriti ebameeldival viisil ahne, mitte ainult ei taha olla rikas nii palju, et peksab teisi ja varastab neilt, vaid on ka otsustanud, et kõik teised peaksid olema vaesed ja jääma vaeseks. Ta ei taha mitte ainult olla rikkam kui kõik teised, vaid tahab, et ükski teine inimene ei saaks üldse rikkust. Pealiskaudselt tundub, et ta teeb mõne oma sõbra suhtes erandeid, kuid salaja varastab ta neilt, nagu varastab kõigilt teistelt, ja kui vaja oleks, kasutaks ta vabalt oma vägivalda ka nende vastu. Samuti on ta sisuliselt seadusevastane, rikkudes kõiki siseriiklikke või rahvusvahelisi seadusi, mis talle ebamugavaks osutuvad, sõltudes oma füüsilisest jõust ja hirmutamisvõimest, mis teda kaitsevad. Platon ütles seda kõige paremini rohkem kui 2000 aastat tagasi: “Inimese mõõdupuu on see, mida ta teeb võimuga.”
Võib-olla on selle inimese kõige ehmatavam omadus tema võime ennast eksitada. Ta reisib mitte ainult oma riigis, vaid kogu maailmas, kiideldes pühalikult oma suurepärase iseloomuga, rääkides kõigile ja kõikjal oma kõrgetest väärtustest, oma usust oma jumalasse, oma usust vabadusse ja võrdsusesse, sellesse, mida ta nimetab “inimõigusteks”, ja nii palju muud – kõik omadused, mis on tema tegudes ilmselgelt ja silmnähtavalt olematud. Seejärel palub ta maailmal eirata tema arvukaid kuritegelikke tegusid ja hinnata teda üksnes nende kujuteldavate väärtuste alusel, mida ta kuulutab. Kas see inimene on hull? Jah, muidugi on. Psühhootik ja väga ohtlik. Aga see on veel palju hullem. Kapten Ameerika on ennekõike tapja. See on see, mida ta kõige paremini teeb ja mida ta on alati teinud, ja ta suhtub täielikus põlguses nendesse, keda ta tapab, eriti väikestesse lastesse, kes on tema jaoks lihtsalt “putukalärakad”. Kui öelda, et see inimene on patoloogiline, siis alahinnatakse tema vaimuhaigust. Ajaloos on vähe neid, kes on tapnud nii palju inimesi kui see inimene, kes on teinud seda nii julmalt ja kahetsuseta või kes ülistab tapmist nii palju kui tema, kes kirjutab ja laulab “kuulsatest lahingutest”, mida ta on pidanud nõrkade vastaste vastu. Ta näitab kurjategijaid läbinisti kuritegelikul tasemel.
2014. aasta alguses avaldas Ameerika kirjanik John Kaminski artikli pealkirjaga “America Minus the Mask: First and Foremost, a Nation of Killers“. Ta alustas artiklit väitega: “Ameerika on tapjate rahvas. Nad on alati olnud, alates esimestest palveränduritest, kes panid Massachusettsis jala maha ja hiljem mõrvasid just neid inimesi, kes olid nad näljast päästnud. Kogu Ameerika elanikkond on lõksus enesepettuses, et nad on kangelased, kes võitlevad lõputu hulga kurjade vaenlaste vastu. Kuid tegelikult on nende sihtmärgiks olevad vaenlased alati olnud süütud inimesed, kes tavaliselt oma asjadega tegelevad ja kes on sattunud ohtu oma väärtusliku vara tõttu, mida ameeriklased paratamatult ihaldavad ja mille saamiseks nad tapavad igaühe. Kõige jõukamad ja edumeelsemad riigid on alati olnud parimad tapjad, ja Ameerika, kelle eelarve sõdadele ja relvadele ületab kõigi teiste maailma riikide summaarset eelarvet, on kõigi aegade kõige uhkem tapjariik.“
Ta märkis, nagu ma olen püüdnud põhjalikult kirjeldada, Lippmanni ja Bernays’i poolt alustatud intensiivset propagandakampaaniat, mille käigus sakslased sõid I maailmasõjas lapsi ja Liibüa Gaddafi tappis omaenda rahvast ja nii palju muud valet, et juudi pankurid London City’s saaksid eemaldada ärritaja ja kontrollida naftat ja kulda. Ta kirjutas: “Kuigi vale on paljastatud, ei pruugi tulemus muutuda. See on portree Ameerika õiglusest kogu maailmas, pärandist, mida see vastik tapjate rahvas jätkab maailmas valla päästmast. Kõik teoloogide ja filosoofide ilusad sõnad on mõeldud ainult selleks, et varjata Hiroshima (ja teiste) sõnulseletamatut reaalsust, mille eesmärk on vähendada elanikkonda kontrollitavas istanduses, mida juhivad nende semud, kellel on piitsad käes.” Ta lõpetas selle lõiguga:
“Kui uhked peavad ameeriklased olema, et USA on jätkuvalt maailma sõjategevuse hiiglane. Tänapäeval piisab vaid käputäiest praktiliselt väärtusetutest dollaritest, ja USA imeb järjekordse prostituutliku rahva Uue Maailmakorra korrumpeerunud orbiidile. Mõned meist püüavad püsti tõusta ja juhtida tähelepanu sellele, et see kõik on vale, kuid meie hääl kaob ebaoluliste pisiasjadega, mis on enamikule inimestest olulisemad kui nende enda elu, kui nende enda heaolu. Ja kui uued lennukid lennutatakse õhku ja uued pommid langetatakse, upuvad meie hääled inimeste koledaid hääli kuuldes, kes hingeldavad ja surevad, sest me keeldume tunnistamast, et me ise ei ole suutnud protesteerida valede vastu, mis neid tapavad. Meie sügava teadmatuse tõttu kannatavad meie perekonnad varsti sama saatust nagu need süütud inimesed, kes on surnud, sest meil ei olnud julgust astuda vastu valedele, mida meile räägiti ja mida meile ikka veel räägitakse. Ameerika on tapjate rahvas. Kui te nimetate end ameeriklaseks, peate seda tõena aktsepteerima ja tegutsema vastavalt sellele, et püüda end lunastada sellest mõtlematust saastakotist, kelleks ajalugu teid hindab. Või vähemalt peate seda tegema, kui te millestki üldse hoolite.”
Ma arutasin mujal lühidalt hiljutist Hollywoodi filmi “Ameerika snaiper“, mis põhineb tõelisel lool Chris Kyle’ist, ameeriklasest, keda kirjeldatakse kui “Ameerika ajaloo kõige surmavamat snaiprit, kelle kuulsus levis igas suunas, kangelane …”. See mees kirjutas endast raamatu, milles kirjeldab osaliselt, kuidas ta nii väga nautis iraaklaste, isegi väikeste laste tapmist, vaadates nende emade ahastust ja oma laste surnukehade üle nutmist. Raamat sai tohutult populaarseks, olles peaaegu aasta New York Timesi bestsellerite nimekirjas. Hollywood tegi temast filmi, mis oli samuti ülipopulaarne, kandideerides Oscarile kuues kategoorias, ja Texase kuberner Greg Abbott kuulutas 2. veebruari ametlikult osariigis “Chris Kyle’i päevaks”, “Ameerika kangelase auks”. Tema auks valati pronksist kujud. Üks ajaleht ütles, et film sai “konservatiivide seas laialdast kiitust selle eest, et ta kujutab Ameerika sõdurit oma parimas vormis”. Chris Hedges kirjutas võimsa artikli pealkirjaga “Killing Ragheads for Jesus”, milles ta väitis, et see film “tähtsustab USA ühiskonna kõige põlastusväärsemaid aspekte – relvakultuuri, sõjaväe pimedat jumaldamist, usku, et meil kui “kristlikul” riigil on kaasasündinud õigus hävitada maa “madalamaid tõugusid.“” Ta kirjutas, et film algab kirikus, kus kogudus kuulab jutlust “Jumala plaanist Ameerika kristlaste jaoks”, kus meie kangelaslasest snaiper Chris Kyle’i kutsub Jumal kasutama oma tapmise “annet”. Kyle’i tsiteeritakse, kui ta ütleb: “Ma soovin vaid, et ma oleksin rohkem tapnud. Mulle meeldis tappa … mulle meeldis see, mida ma tegin. Ma armastan ikka veel … see oli lõbus. Mul oli elu parim aeg”. Hedges märkis, et Kyle lasi endale isegi risti käele tätoveerida, sest “ma tahtsin, et kõik teaksid, et ma olen kristlane”. Jumala nimel tapmise õiglus varitses Ameerikat selle sünnist saadik ja on tänapäeval sama virulentne kui kunagi varem. Kui see teid põrgulikult ei hirmuta, siis ma ei tea, mis võiks seda teha. Kuidas saab vältida järeldust, et ameeriklased on täiesti, kriminaalselt hullud?
Ma arvan, et me võiksime ameeriklastele esitada mõned küsimused. Kas teil ei hakka kõhus keerama, kui te teate, mida teie valitsus on Afganistanis, Iraanis, Iraagis ja Liibüas teinud ning LKA surmasalkadest Haitil, Nicaraguas ja El Salvadoris? Mida te arvate sellest, et Madeline Albright tappis tahtlikult pool miljonit väikest last, et anda Saddamile õppetund? Kui te olete selle üle uhke, siis mille üle täpselt uhke olete? Surnud laste üle? Selle üle, et sa võisid neid tappa ilma karistuse või kättemaksuta? Kuidas te inimesena ei saa reageerida sellise isiku ja teda ametisse nimetanud ja toetanud inimeste suhtes vintsutava vastikustundega? Kas te olete näinud fotosid Iraagis, Liibüas, endises Jugoslaavias ja Vietnamis tekkinud kohutavalt geneetiliselt deformeerunud loodetest? Kuidas te saate selle tundega elada? Kuidas te end tunnete, et teie riik tapab nii vabalt nii palju miljoneid naisi ja lapsi teistes riikides, ja siis kurdate mõne lapse tapmise üle oma riigis asuvas koolis? Mille poolest erineb teie president mis tahes psühhopaatilisest diktaatorist või maffiabossist? Kuidas te ei saa omaenda presidendi, valitsuse ja riigi vastu mässama hakata? Kuidas te saate ameeriklasena lihtsalt kõrvale pöörata ja mitte näha sajandite pikkust kurjust ja viletsust, mida teie riik on tekitanud nii paljudele süütutele rahvastele?
Olete alati oma presidentide ja teiste riikide juhtide üle väga uhke olnud, tuues neid sageli oma riigi moraalse üleoleku tõendusliku õigustusena, kuid enamik teie lemmikuid, nagu Washington, Lincoln, Roosevelt ja Kennedy ei ole alustajad ning nende nimekiri on limast, rämpsust, rassismist, väiklusest, julmusest, amoraalsusest, kuritegelikkusest ja genotsiidiinstinktidest piisavalt pikk, mis panevad Hunnide Attila uskuma, et ta sündis enne oma aega. Väga paljud teie presidendid, riigisekretärid ja kaitseministrid olid tõendatult kriminaalselt hullud. Mida te arvate sellest, et teie juhid avavad ülikooli, mis on pühendatud tsiviilelanike piinamise ja represseerimise õpetamisele? Te olete nii uhked oma demokraatlike institutsioonide üle, kuid kuidas vastate süüdistusele, et teie Kongress on ajaloo suurim reeturite üksikkeha?
Kus te leiate sellest kõigest aluse oma väitele, et te olete moraalselt üleolev? Kuidas olete te üksikisikuna kellelegi, kusagil, üleolev? Kuidas on teie valitsus üleolev? Kuidas on teie presidendid ja juhid moraalselt paremad kui genotsiidlikud kõrilõikajad, keda nad teie Ameerika koolis juhendavad? Kogu teie riik, alates selle “demokraatlikust” valitsusest kuni selle institutsioonide, LKA, sõjaväe ja korporatsioonideni, on vaid üks suur kuritegelik ettevõte. Ma ei mõista, kuidas on tänapäeval võimalik olla ameeriklane ja mitte häbeneda sügavalt oma riiki ja kõike, mida ta esindab – mitte seda, mida ta ütleb, vaid seda, mida ta teeb. Maailmal on juba ammu aeg lõpetada teie hellitamine ja selle asemel vaidlustada teie mõttetud väited headusest ja üleolekust, esitades teile kõik räpased tõed teie rahva kohta, ning nõuda teilt aruannet oma tegude ja kuritegude kohta.
Te uhkeldate sellega, et olete demokraatia, rahva valitsus, ja väidate, et te olete vastutav, et te dikteerite oma kongresmenide ja senaatorite tegevust ja teil on õigus neid igal ajal asendada. Sõltumata sellest, kas need väited on tõesed või mitte, olete te üksikisikuna vastutav oma valitsuse tohutute kuritegude eest. Te kas teadsite või oleksite pidanud teadma, mida teie president, LKA ja sõjavägi teevad, ning teie tahtlik teadmatus ei saa teid vabandada. Ja kui te neist kuritegudest teada saite, ei teinud te midagi. Te ei esitanud vastuväiteid, te ei võtnud sõna. Ei olnud mingeid tänavaproteste, ei mingeid miljoneid kirju toimetusele, mis väljendasid teie õudust või isegi pahameelt. Tegelikult näis enamik teist neid tegusid heaks kiitvat, olles uhked selle üle, et olete ameeriklased, nagu te seda mõistet määratlete. Ja kõige selle juures olete te nii uhked, et olete ameeriklane, et laulate end igal õhtul oma demokraatlike väärtuste kohta unelaulu. Aga kuidas te julgete mulle oma demokraatlike väärtustega uhkustada, kui teie käed on inimverest tilkunud?
*
Romanoffi kirjutisi on tõlgitud 32 keelde ja tema artiklid on avaldatud enam kui 150 võõrkeelsel uudiste- ja poliitikaveebil enam kui 30 riigis ning enam kui 100 ingliskeelsel platvormil. Larry Romanoff on pensionile jäänud juhtimiskonsultant ja ärimees. Ta on töötanud rahvusvahelistes konsultatsioonifirmades juhtivatel ametikohtadel ja omanud rahvusvahelist impordi-ekspordiettevõtet. Ta on olnud Shanghai Fudani Ülikooli külalisprofessor, kes on esitanud EMBA vanemate klassidele rahvusvahelisi juhtumiuuringuid. Romanoff elab Shanghais ja kirjutab praegu kümnest raamatust koosnevat sarja, mis on üldiselt seotud Hiina ja Läänega. Ta on üks Cynthia McKinney uue antoloogia “When China Sneezes” kaasautoritest. (2. peatükk – Dealing with Deemon)
Tema täielikku arhiivi saab vaadata aadressil
https://www.bluemoonofshanghai.com/ + https://www.moonofshanghai.com/
Temaga saab ühendust võtta aadressil:
2186604556@qq.com
*
Käesolev dokument võib sisaldada autoriõigusega kaitstud materjali, mille kasutamiseks ei ole autoriõiguse omanik andnud eraldi luba. See sisu tehakse kättesaadavaks õiglase kasutamise põhimõtte alusel ning see on mõeldud üksnes hariduslikel ja teavitamise eesmärkidel. Seda sisu ei kasutata kaubanduslikul eesmärgil.
Copyright © Larry Romanoff, Blue Moon of Shanghai, Moon of Shanghai, 2023
