USA sekkumine Kanadas – lühike ajalugu
Tõlge: https://toivopu.blogspot.com/
See artikkel avaldati esmakordselt 20. oktoobril 2019
Vallutagem Kanada
USA on alati unistanud Kanada annekteerimisest ja Ameerika kodumaa impeeriumi laiendamisest kogu Põhja-Ameerika kontinendi pikkuses ja laiuses. Ambitsioon võtta Kanada üle territoriaalne kontroll on eksisteerinud juba enne USA asutamist ja ei ole sellest ajast alates mõõdetavalt vähenenud. USA on tunginud Kanadasse viis korda, kusjuures viimane katse hõlmas plaane matta suurem osa Kanadast mürkgaasiga. 1970ndatel käivitas USA ulatusliku propaganda- ja vägivallaprogrammi, mille eesmärk oli Kanada killustada ja tükeldada, et seda alla neelata, ning püüab ka praegu oma väärarusaamade kaudu Kanadat endasse neelata.
Quebeci lahing 1690 – Quebeci patareid pommitavad Uus-Inglismaa laevastikku. Allikas
Ameeriklased olid ekspansiivsed ja sõjameelsed juba ammu enne oma riigi asutamist, rünnates esimest korda Kanadat 1690. aastal pikema piiramise käigus, lootes vallutada Montreali ja kogu Quebeci provintsi.(1) Õnneks ei olnud Ameerika komandör, Sir William Phips, ülesandega hakkama saanud, tema ekspeditsiooni laevad ja mehed hävitati enamasti Kanada miilitsa poolt, mis sundis teda taganema. Seejärel, peaaegu kohe pärast USA kui riigi asutamist 1776. aastal, tungisid ameeriklased kahel korral vallutusretkel Kanadasse, püüdes lisada Kanada 10 miljonit ruutkilomeetrit ja kõik riigi ressursid Ameerika algsele 13 osariigile, mis oli tol ajal üsna suur ambitsioon. (2) Mõlemad need sissetungiekspeditsioonid ebaõnnestusid, kui ameeriklased tõrjuti tagasi ja sunniti oma linnades alla andma.
Quebeci-Kanada-Sõda-1812.a. Allikas
Ameeriklased üritasid seda uuesti 1812. aastal, kusjuures USA president Thomas Jefferson oli edus nii ülbelt kindel, et nimetas Kanada peatset vallutamist lihtsalt „sissemarssimise küsimuseks“. Kuid Briti ja Kanada väed osutusid ameeriklastest igas mõttes paremaks ning kanadalased mitte ainult ei tõrjunud USA sissetungi, vaid tungisid USAsse kuni Washingtonini, sundides tollast presidenti James Madisoni oma elu eest põgenema. Mitmed Ameerika linnad loovutati selle käigus Kanadale. Nagu üks kirjanik märkis: „Ameerika “ajaloo” fantaasiamaailmas on Ameerika ebaõnnestunud katse Kanadat okupeerida ja annekteerida maagilise “võiduna”, väljamõeldis, mida, nagu nii paljusid teisi, usutakse USAs laialdaselt tänapäevani“. (3) (4) (5) (6) (7)
Kuid ameeriklased siinkohal ei peatunud. 1866. aastal võttis Washington vastu uue seaduse, mis nägi ette kõigi Kanada territooriumide annekteerimise, mis andis Kanadale tõuke tänase föderatsiooni loomiseks. (8) (9) See USA seadus on endiselt jõus ja kujutas endast invasiooniplaani, mis nägi ette kõigi avalike maade konfiskeerimist ning kõigi raudteede ja veeteede kontrolli alla võtmist. Erinevad uued „Kanada osariigid“ oleksid sunnitud looma uued seadusandlikud organid, mis vastaksid USA seadustele ja tavadele. Kanada uus föderatsioon põhjustas selle plaani surnult sündimise, kuid ameeriklased jäid oma unistusesse kinni.
Suurte vägede liikumine käivitati avalöögina sissetungile Kanadasse, mis pidi hõlmama pommirünnakuid tööstusobjektidele ja keemiarelvade kasutamist – viimasele andis oma heakskiidu legendaarne kindral Douglas MacArthur (vasakul). Allikas
1930 aastatel koostas USA Sõjaministeerium veel ühe üksikasjaliku plaani Kanada vallutamiseks, millele anti isegi ametlik pealkiri „Joint Army and Navy Basic War Plan – Red“ (ühine armee ja mereväe põhisõjaplaan – punane). See oli 94-leheküljeline dokument, millel oli tempel „Secret“ (salajane) ja mida oli planeeritud viis aastat USA presidendi Hooveri ajal ning mida ajakohastati uuesti 1935. aastal ja mille Franklin Roosevelt heaks kiitis. Samal aastal sai USA Sõjaministeerium 57 miljonit dollarit raha, et ehitada Kanada piirile kolm lennubaasi, mille ainsaks eesmärgiks olid ennetavad invasioonirünnakud Kanada vastu. Baasid pidid olema tsiviillennuväljadeks maskeeritud, kuid sõjaliselt piisavalt võimsad, et „domineerida Kanada tööstuslikku südant“.USA sõjavägi pidas Kanada piiril massilisi „sõjamänge“, milles osales umbes 50 000 sõjaväelast, mis sisaldasid õppemanöövreid võimaliku sissetungi jaoks. Juba tol ajal tegelesid ameeriklased keemilise ja bioloogilise sõjapidamisega; üks Roosevelti 1935. aasta muudatusettepanekutest oli USA sõjaväele antud luba „mürkgaasi viivitamatuks esimeseks kasutamiseks kanadalaste vastu“ ning soovitas pommitada täieliku hävitamiseni kõik linnad, mida ei suudetud vallutada. USA säilitas selle plaani Teise maailmasõja ajal, kavatsusega jätkata seda pärast Euroopa ja Jaapani võitude lõpuleviimist.[(9) – III lisa] Plaan esitati USA Kongressi komiteele salajase tunnistuse vormis, kuid see avastati, kui see kogemata avaldati. Ma ei hakka siinkohal üksikasjadel peatuma, sest Michel Chossudovsky kirjutas hiljuti artikli, mis sisaldas kogu dokumendi koopiat.
Avaldatud artiklis tunnistas Washington Post, et see ei olnud mitte ainult „julge plaan“, vaid „samm-sammult plaan meie põhjanaabri vallutamiseks, hõivamiseks ja annekteerimiseks. Kõigepealt saadame armee ja mereväe ühiselt Halifaxi sadamalinna vallutamiseks, lõigates kanadalased oma Briti liitlastest ära. Seejärel hõivame Kanada elektrijaamad Niagara joa lähedal, nii et nad külmuvad pimedas. Seejärel tungib USA armee kolmel rindel – marsib Vermontist Montreali ja Quebeci vallutamiseks, ründab Põhja-Dakotast, et haarata Winnipegis asuv raudteekeskus, ja tormab Kesk-Läänest, et vallutada Ontario strateegilised niklikaevandused. Samal ajal hõivab USA merevägi Suure järvistu ja blokeerib Kanada Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani sadamad.“
Kuid ameeriklased ei anna kergelt alla. 2013. aasta lõpus ja 2014. aasta alguses kordus kogu protsess järjekordse meediatulvaga Kanada ülevõtmise üle USA poolt, kusjuures Quebeci separatism tõstis mugavalt jälle oma pea üles sellise täiusliku ajastusega. 2013. aasta oktoobris tegi Ameerika päritolu kolumnist Diane Francis ettepaneku Kanada lõplikuks ülevõtmiseks USA poolt. Tema sõnul „Kui Kanada saab suure mängija hiiliva ülevõtmise sihtmärgiks, siis võime me seda protsessi ka ise juhtida“. (10) Kogu tema ettepanek on rumal mõttetus, mis on täis valesid oletusi ja kõigi kanadalaste intelligentsuse solvanguid. Ma isiklikult kahtlen, kas mõni esitatud ideedest on tegelikult tema oma; need pärinevad tõenäoliselt Välissuhete Nõukogust ja Trilateraalsest Komisjonist. Ameerika ambitsioonid on siiski olemas ja USA neokonservatiivid ei hülga oma unistusi tõenäoliselt niipea. Ja kahjuks ei pane peaaegu ükski kanadalane tähele, et Quebeci separatismi korduv kummaline kokkulangevus toidab kontinentaalset ühinemist, ning ei võta vaeva, et punkte ühendada.
Tänapäeval on USA-l endiselt samad plaanid Kanada annekteerimiseks, alustades USA põhjapoolse sõjaväeosa loomisega, mida president Bushi kaitseminister Donald Rumsfeld nimetas sõjaliste juhtimisstruktuuride „Binational integration“ plaaniks. See on täielikult USA poolt loodud kujuteldav väljamõeldis, mis on koostatud ilma Kanada osaluse või nõusolekuta, mille kohaselt USA sõjaväejuhatus laiendaks oma jurisdiktsiooni kogu Kanada territooriumile, sealhulgas Kanada Arktika piirkonda. Ameeriklased kavatsevad kehtestada selle „integratsiooni“ tegevuskava, mis avaldaks tohutut mõju ja kontrolli Kanada õiguslike, poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste asjade üle. Kanadat on ka sunnitud osalema Ameerika mandriosa raketitõrjeprogrammis, mis on osa sellest sõjalisest integratsiooniskeemist. Nende plaanide jõustumine tähendaks de facto annekteerimist, kus Kanada lakkaks toimimast suveräänse riigina ja muutuks omamoodi USA protektoraadiks. Kanada konservatiivne valitsus näis sel ajal olevat Ameerika plaani omaks võtnud, toetades samal ajal USA ülemaailmset sõjakava ja vale „terrorismivastast sõda“. See võis olla Kanada kui riigi kadumise algus. Mis puudutab Washingtoni, siis see plaan “Põhja-Ameerika julgeolekupiiri kindlustamine” on nende viis “viia Kanada Ameerika kindlusesse”, kindlusesse, millest Kanada kunagi välja ei pääse.
KANDAHAR, Afganistan – peaminister Stephen Harper üllatusvisiidi ajal Kanada vägedega.
Samuti avaldavad ameeriklased Kanadale tugevat survet, et ta ostaks ulatuslikke ja kättesaamatuid sõjalennukeid ja -riistu, et demonstreerida Kanada lojaalsust Ameerika Impeeriumile. Kanada nõustumise rumalus on ilmselge. Kanadal ei ole vaenlasi, või vähemalt ei olnud Kanadal vaenlasi enne peaminister Stephen Harperi innukat toetust USA sõdadele Iraagis ja Afganistanis ning tema pimedat toetust Iisraelile, kuid sellest hoolimata on ainus riik, kes kunagi Kanadat ründaks, USA ise, ja Kanada tagasihoidlikud sõjalised ostud, mida ta saaks endale lubada, ei aitaks seda kuidagi ära hoida.
Oma sageli ülekaaluka poliitilise ja sõjalise võimu tõttu on USA-l ka ebaproportsionaalselt suur läbirääkimispositsioon ning ta sõlmib kaubanduslepinguid, nagu WTO ja NAFTA, sundides teisi osalejaid nõustuma reeglitega, mis on mõeldud ainult USA kasuks. Ühes hiljutises kaubanduskokkuleppes Kanadaga Kanada nafta ülekandmiseks USAsse nõudsid – ja said – ameeriklased kokkuleppe, et kui nafta voolu alustatakse, ei saa seda peatada, isegi kui Kanada satub oma vajaduste jaoks puudujääki. Sellisel juhul lubatakse Kanadal vähendada naftatarneid USAsse, kui ja ainult siis, kui ta vähendab samavõrra ka oma rafineerimistehaste tarneid. On hämmastav, et Kanada oleks olnud nii nõrk, et alluda sellises ulatuses Ameerika kiusamisele. Lepingus on sisuliselt sätestatud, et Kanada peab eksportima USAsse naftat, isegi kui tal seda ei ole, ja peab importima iga tilga, et seda USAsse reeksportida.
Mõned aastad tagasi kuulutas USA välja Kanada ja USA piiri valvamise plaani osana ühisest politseiprojektist, mis annaks USA agentidele ja ohvitseridele õiguse kahtlustatavaid jälitada või viia läbi õiguskaitseoperatsioone Kanada-poolsel piiril. Kuid nagu kõigi rahvusvaheliste kokkulepete puhul, nõudis USA, et tema ametnikud oleksid vabastatud Kanada seadustest, mis on Kanada suveräänsuse selge rikkumine. Sama juhtus USA tolli- ja immigratsiooniametnike puhul, kes teevad Kanada lennujaamades USAsse suunduvate reisijate jaoks USA tollivormistust. Ametnikud rikkusid hüljates arvukaid Kanada seadusi, sealhulgas maksustasid ja kogusid kanadalastelt trahve – veel Kanadas olles – paljude väikeste nn tollirikkumiste eest, mis ei rikkunud ühtegi Kanada seadust, milleks neil polnud mingeid volitusi, vaid karistasid kanadalasi USA seaduste kohaselt – ja mõnikord üldse mitte mingi kehtiva seaduse kohaselt. Üks neist oli kanadalaste trahvimine suurte rahasummade eest Kuuba sigarite omamise eest, kui nad olid veel Kanadas. Nad lihtsalt kohaldasid Kanadas viibivate Kanada kodanike suhtes USA tegelikke või väljamõeldud seadusi ning väitsid, et neid ei saa vastutusele võtta ega nende vastu kaebusi esitada. Kui Kanada võõrustas G20 konverentsi, püüdsid Ameerika salateenistus ja muud agendid võtta kontrolli kogu Kanada julgeolekuaparaadi üle, põhjustades tõsiseid diplomaatilisi vahejuhtumeid, väites, et ameeriklased on Kanada seaduste suhtes immuunsed, ning viidates pidevalt siseriiklikele politseiasutustele kui „need kuradi kanadalased“. Selliseid ebameeldivaid sissetunge on olnud palju.
Teine episood, mis ei teinud ameeriklasi Kanada suhtes just meeldivaks, oli USA sõjaväe ühepoolne deklaratsioon, et Kanada Loodeväil on „rahvusvaheline territoorium“ (mida see ilmselgelt ei ole) ja avatud USA kaubandusliku laevanduse jaoks.Veelgi hullem, see kuulutas, et USA sõjalaevad võivad vabalt tegutseda Kanada avatud põhjaveekogudes ja jäälava all (allveelaevadel) ilma Kanadat teavitamata või ilma Kanada loata. Ameeriklased pakkusid välja, et kui Kanada on otsustanud nõuda oma põhjapoolset territooriumi, peab ta selle piirkonna kaitsmiseks investeerima märkimisväärselt sõjalisse võimekusse – kusjuures USA soovib müüa Kanadale kogu vajaliku riistvara, et kaitsta end oma väidetavalt parima sõbra ja naabri eest.
Viiskümmend aastat tagasi mõtlesid California insenerid välja plaani, kuidas suunata vesi Kanada põhjaosas asuvast Yukoni jõest (pildil) USA edelaossa. Nüüd on pikaajaline põud suures osas USA lääneosas taaselustanud vanad ideed Kanada vee lõunasse transportimisest. Allikas
USA, eriti kogu lääneosa, on oma veevarudega nii raiskavalt ümber käinud, et suur osa riigist muutub tõenäoliselt peagi kuivaks kõrbeks, mis ei suuda toetada mingit põllumajandust, eelkõige Californiat, mis toodab suure osa riigi toiduainetest. Ameerika Ühendriigid on juba praegu huvitatud Kanada rikkalikest mageveevarudest ja on juba sundinud Kanadat looma kanalit, et suunata suur osa Kanada veest USA edela ossa. Selline kokkulepe on muidugi Kanada jaoks väga kahjulik. Kanada valitsus ei avalda ühtegi neist dokumentidest avalikkusele „rahvusliku julgeoleku“ väitel, kuid kui Kanada rahvas teaks, millises ulatuses on nende riiklik suveräänsus juba ameeriklastele loovutatud, riputaksid nad iga poliitiku lähimale puule. On hämmastav, et kanadalased on neist lepingutest nii teadmatuses ja ei nõua nende täistekstide avaldamist.
Justin Trudeau tagasiastumine jätab Kanada ilma toimiva valitsuseta just siis, kui Donald Trump ametisse astub. Allikas
Siinkohal tuleb rõhutada, et poliitilistest ja „kaitsepoliitilistest“ manipulatsioonidest või Kanada loodusvarade ahnitsemisest lähtuvalt on väga tõenäoline, et USA tungib ühel päeval Kanadasse sisse. See on juba 300 aastat seinal kirjas olnud ja kanadalased peaksid pimedad olema, et seda mitte näha. Üks kurb osa sellest kurvastusväärsest olukorrast on see, et kui see juhtub, ei tule keegi Kanadat kaitsma. Kanada kui rahvas on end nii tihedalt ja pimesi sidunud USAga, et enamik maailmast vaatab seda kui Ameerika väikest venda ja sõjalist vaidlust vaadatakse kui perekondlikku tüli. Võib olla tõsi, et Kanadal on maailmas vähe vaenlasi, kuid tõsi on ka see, et Kanadal ei ole sõpru. See vaene riik on läinud lihtsat teed, pimesi ja naiivselt paljastanud end Ameerika hiilivale koloniseerimisele, ning ei ole kunagi sõlminud rahvusvahelisi liite ega leidnud sõpru, kelle peale saaks vajaduse korral loota. Ja kui ameeriklased lõpuks oma tõelist palet näitavad, siis istub Kanada ebasõbralik maailm lihtsalt maha ja vaatab pealt. Rahvusvahelist hukkamõistu ei tule. Ainus asi, mis võiks Kanadat päästa, oleks tihedamad liidud selliste riikidega nagu Venemaa ja Hiina, samade inimestega, keda ameeriklased on õpetanud kanadalasi nii kibedalt vihkama nii paljude aastakümnete jooksul.
Kanada separatistlik liikumine
Pierre Laporte’i matused. Copyright DOMINIQUE CLÉMENT: CLÉMENT CONSULTING. Allikas
Alates 1960. aastate keskpaigast kuni 1970. aastateni toimus Kanadas pidev ja laialdane arutelu USAga ühinemise võimalikkuse ja tarkuse üle, et saada mandri-riigiks. Kuigi üksikasjad puudusid, oli see esitlus ahvatlev. Olime ju „peaaegu samad“ inimesed, kellel olid sarnased huvid ja kultuur. Lugesime samu raamatuid, vaatasime samu filme ja telesaateid, pealiskaudselt näis, et meil on samad väärtused, nii et ühinemine ei tohiks kujutada endast märkimisväärset kultuurilist väljakutset. Samuti saaksime meie, uued Kanada-ameeriklased, kasu USA dollari ja majanduse tugevusest, rohkem tööstuskaupu oleks saadaval madalamate hindadega ning me oleksime osa rahvusvaheliselt võitnud meeskonnast. Osa teooriast oli, et Kanada on nii väike ja tähtsusetu, et iseseisev ellujäämine oleks pikas perspektiivis raske ning ühinemine (tegelikult ülevõtmine) oleks tõepoolest Kanada huvides.
See ettepanek sai meedias, akadeemilistes ringkondades ja eriti ülikoolilinnakutes palju kõneainet. Neil aastatel olid kanadalased, kes veel 1950. aastate lihtsat elu nautisid, poliitiliselt süütud ja pahaaimamatud ning kindlasti olime meie, üliõpilased, välissuhete halastamatuse suhtes lootusetult naiivsed. Me osalesime innukalt neis aruteludes, kaaludes oma mõtetes ja arutledes sellise riikide ühinemise poolt- ja vastuargumentide üle. Väljavaade, et Kanada ühineks USAga mingisuguses vabariiklikus föderatsioonis, oleks muidugi USA-le tohutult kasulik olnud ja Kanada jaoks samavõrra kahjulik, kuid sellegipoolest lükati seda väljavaadet edasi ja arutati, soovitati paljudes ringkondades, esitades sellist sammu usutavaks peetavat põhjendust.
WikiLeaks: USA on „Terrorismi eksportija“; 26. august 2010. Allikas
Õpilastena märkasime toona, et teema näitas kummalist soovimatust surra; arutelu lakkas mõneks ajaks, kuid ilmus siis jälle veidi püsivamalt kui varem. Ja kuigi me olime hämaralt teadlikud, et sellel teemal näis olevat märkimisväärne ülestõusmisvõime, eeldasime ikkagi, et arutelu on spontaanne ja Kanadas algupärane. Meile ei tulnud tol ajal pähegi, et teema edendamisel võis olla välismaine ja kurjakuulutav allikas, mis oli täiesti sõltumatu kanadalastest. Kuid nagu me hiljem avastasime, oli sellel tõepoolest „välismaine ja kuri allikas“, mis lähtus USA valitsuse sisemusest – LKA-st. (11) (12) (13)
Just selle arutelu ajal hakkas Kanada kannatama võimaliku lagunemise piinade all, sest tema prantsuskeelne provints Quebec ähvardas äkki Kanadast eralduda ja saada iseseisvaks riigiks. Vähesed meist mõistsid selle äkilise ja vägivaldse Quebeci separatismipüüdluse motivatsiooni ja tundsid end abituna, kui separatistlikud meeleolud üha enam ohtlikuks paisusid. Väike terrorirühmitus (FLQ) muutus aktiivseks, mille tulemuseks olid mitmed inimröövid ja mõrvad, erinevates kohtades plahvatanud pommid ja muud hirmuäratavad vägivallaaktid. Selle uue arengu muude tulemuste hulgas oli Kanada-USA föderatsiooni arutelu järjekordne taaselustamine, nüüd kuulutati järjekindlalt, et kui Quebec eraldub Kanadast, oleks ainus mõistlik tee, mis nüüdseks killustunud riigile jääb, kasutada ära Ameerika „külalislahkust“ ja liituda USA-ga teise „riigina“.
LKA KANADAS: Allan Memorial Institute – Royal Victoria Hospitali psühhiaatriaosakond.
1975. aastal uuris Senati Luurekomisjon, mida juhtis senaator Frank Church, LKA tegevust. Selgus, et LKA-l olid tihedad sidemed maffiaga ja ta oli seotud paljude kohutava iseloomuga projektidega. Selgus, et agentuur katsetas salaja narkootikume inim-katsejänestel, arendas biokeemilisi relvi looduslike haiguste, nagu vähk, simuleerimiseks, propagandaks, meediamanipulatsioonideks, sabotaažiks ja välisriikide poliitiliste juhtide mõrvamiseks. Allikas
Siis, 24. septembril 1971 avaldas Montreal Star fotokoopia lekkinud kirjast, milles Québeci separatistlikku liikumist ja terrorirühmitust FLQ määratleti kui LKA valelipu-operatsiooni.See kiri oli LKA ülisalajane memo, mis oli dateeritud 16. oktoobril 1970 ja kirjutatud LKA agentidele, kes olid aidanud kaasa FLQ loomisele ja õhutamisele nende vägivallaaktide sooritamiseks. Kirjas oli osaliselt kirjas: „Mõned allikad soovitavad, et me astuksime kiireloomulisi samme, et ajutiselt peatada kontaktid FLQ aktivistidega, sest Kanada valitsuse meetmetel võivad olla ebasoovitavad tagajärjed.“ Seda arvestades ei ole vaja suurt kujutlusvõimet, et näha LKA-d sügavalt seotud Quebeci separatistide liikumisega, sest just USA-l oli sellisest sündmusest kaugelt kõige rohkem võita. Iseseisev Quebec oleks olnud poliitilise üksusena üsna kasutu ja oleks tõenäoliselt olnud sunnitud mingil hetkel uuesti liituma kas uude USA-Kanada föderatsiooni või saama Prantsuse Vabariigi osaks.
Väga paljud inimesed, sealhulgas paljud teadlased, olid veendunud, et LKA viis need operatsioonid läbi tahtlikult, et Kanada lõhestada, mille eesmärk oleks olnud riigi sunniviisiline ülevõtmine. USA valitsus mõistis selle ülisalajase memo muidugi ägedalt hukka; Välisministeerium väitis, et memo pealkirjas märgitud LKA aadress oli mereväehaigla, milline väide osutus valeks. Wikipedia, tuginedes oma juurtele truult ja ebaausalt nagu alati, avaldab dokumenteerimata väite, et LKA kiri oli Nõukogude Liidu võltsing, kes kartis, et teda võidakse kuidagi süüdistada Kanada rahutustes. Ma ei tea, et Kanadas oleks sel ajal eksisteerinud mingi põhjus või tunne, mis oleks ajendanud kanadalasi süüdistama NSVLi osalemises tegevuses, millest tal ei olnud absoluutselt midagi võita. Ameeriklastel seevastu oli üsna palju võita.
Pärast kirja avaldamist ilmus sõltumatult palju dokumenteeritud ja veenvaid tõendeid, mis rahuldasid enamikku inimesi selles, et USA valitsus, kes töötas LKA kaudu, mitte ainult ei abistanud ja koolitanud, vaid lõi ka terroristliku FLQ rühmituse (nagu USA lõi Al-Qaida, nagu Hillary Clinton lõpuks tunnistas), et kavandada ja tahtlikult destabiliseerida Kanadat, et see lagundada ja lõpuks USA poolt üle võtta. Üks ilmne märk LKA sügavast seotusest FLQ-ga on see, et kui röövijad pidasid läbirääkimisi elusate pantvangide tagastamise üle vabaduse eest, lennutas neid LKA-le kuuluv Sabreliner lennuk Kuubale. (14) (15) (16) (17)
Tänapäeval on enamik vaatlejaid nõus, et LKA oli vastutav separatistlike rühmituste tegevuse eest Quebecis 1960. aastatel, samuti oli ta Kanada ja USA püsivate ühinemisettepanekute allikas. Ajakirjanik François Lisée kirjutas: „Quebecis ollakse peaaegu üksmeelselt nõus, et üks või mitu LKA võrgustikku tegutses varjatult“(17a). Ja 1973. aasta septembris ütles Kanada RCMP spionaaži direktor Leslie J. Bennett, et separatistide kriisi ajal oli Montreali infiltreerunud suur hulk LKA agente, et LKA oli „tunginud“ Kanadasse ja töötas Washingtoni huvides. Tema tähelepanekud tõid kohe kaasa äärmusliku poliitilise surve avaldamise USA poolt Kanadale; varsti pärast selle avalduse tegemist süüdistati Bennetti Venemaa KGB spioonina ning ta lahkus Kanadast ja läks Austraaliasse eksiili, kuna tema karjäär oli hävitatud. Seejärel, 20 aastat hiljem, 1993. aastal, tunnistas Kanada valitsus lõpuks, et Bennetti vastu esitatud süüdistused olid valed ja et ta oli topeltagendi süüdistuses süütu.
Reporterid Tim Ralfe (paremal) ja Peter Reilly (keskel) küsitlevad peaminister Pierre Trudeau’d parlamendi trepil FLQ kriisi ja sõjameetmete seaduse rakendamise kohta. PETER BREGG: Peter Bregg: CP. Allikas
Üks kurvemaid osi selles traagilises episoodis Kanada ajaloos oli toonase peaministri Pierre Trudeau äge eitamine, kes vandus, et LKA-l ei olnud kunagi mingeid operatsioone Kanadas ja et selliseid jõupingutusi ei saanud ega olekski saanud teha ilma Kanada valitsuse täieliku teadmiseta. Kuid tegelikult oli LKA-l olnud Kanadas palju operatsioone nii Kanada valitsuse teadmisel kui ka ilma selleta. Trudeau väited olid otsesed valed, mis olid tehtud piinlikkusest, ebakompetentsusest ja soovist tõde varjata.
LKA ja kuubalased Kanadas
USA valitsus ja LKA ei töötanud alati Kanada valitsusest ja politseist sõltumatult, kuid nende töö oli siiski alati vägivaldne ja ebaseaduslik. Üks märkimisväärne näide leidis aset 1972. aastal Montrealis, kus Kanada RCMP abistas USA-d tema salajases sõjas Kuuba vastu. Sama aasta 4. aprillil plahvatasid LKA agendid Kuuba Konsulaadi Kaubandusbüroo juures Montrealis pommi, tappes ühe inimese ja vigastades veel seitset ning tekitades ulatuslikku kahju. Kanada RCMP ja LKA asusid kohe tööle operatsiooniga, mis oli eelnevalt hästi ette valmistatud. Konsulaati saabudes vahistas Kanada politsei kõik Kuuba töötajad – kes ei olnud mitte kurjategijad, vaid rünnaku ohvrid –, kellel oli ka diplomaatiline puutumatus ja keda ei saanud seaduslikult vahistada ega kinni pidada. Kuid nad arreteeriti ja peeti kinni, nad olid Montreali politseijaoskonnas sidet pidamata ja kuna konsulaat oli nüüd töötajatest tühi, rikkus LKA diplomaatilist puutumatust ja rüüstas ruumid. (16) (17)
Nende tundide jooksul, mil hoone oli tühi ja valveta, uuris ja konfiskeeris LKA kõike huvipakkuvat. Nende kõige väärtuslikum leid oli koodiraamat, mida nad kirjeldasid kui üht suurimat luurejuhtumit. Kuid RCMP ei mänginud uurimises mingit rolli; aruannete kohaselt puhkasid koodiraamat ja kõik muud konfiskeeritud dokumendid mõne tunni jooksul pärast esialgset plahvatust LKA kirjutuslaual Langley’s, Virginia osariigis. Loomulikult eitasid nii Kanada politsei kui ka USA valitsus igasugust seotust nende kuritegudega. Kuid siis, 6. oktoobril 1975 avaldas Ronald Dellums, Esindajatekoja LKA tegevust uuriva komisjoni liige, et rünnak Kuuba konsulaadile Montrealis oli LKA operatsiooni tulemus, mille eesmärk oli saada salajast teavet kuubalaste kohta.
Kanada kuulus RCMP oli midagi enamat kui LKA käskjalad, kes sisenesid riiki, panid toime terroriakte, sealhulgas mõrva, ja libisesid seejärel vaikselt jälle välja, süüdistades Floridast pärit Kuuba-vastaseid aktiviste. Ja see ei olnud ainus kord, kui LKA tegeles Kanadas terrorismiga; oli palju teisi, mõned neist olid mõeldud Quebeci eraldamise ja Kanada lagunemise soodustamiseks, teised olid suunatud kuubalaste vastu.
1963. aastal lõhkas LKA/FLQ Ottawas asuvas Riigikaitse Peakorteris pommi, milles hukkus üks inimene.
1968. aastal paigutas LKA/FLQ pommi Ottawas asuva Canadian Tire’i kaupluse kõrval asuvasse postkasti.
1969. aastal lõhkas LKA/FLQ võimsa pommi, mis räsis Montreali börsi, põhjustades tohutuid purustusi ja vigastades tõsiselt kahtkümmend seitset inimest.
1966. aastal korraldas LKA pommirünnaku Kuuba saatkonna vastu Ottawas.
1966. aastal lõhkas LKA pomme Kuuba kaubandusbüroodes Ottawas.
1967. aastal lõhkas LKA pommi Kuuba paviljoni juures Montreali Expo messil.
1967. aastal lõhkas LKA pommi ühe Kuubaga kaupleva Kanada ettevõtte ladudes.
1967. aastal pommitas LKA Kuuba kaubandusbürood Montrealis.
1969. aastal pani LKA pommi Kuuba konsulaadi uksele Montrealis.
1971. aastal pommitas LKA taas Kuuba kaubandusbürood Montrealis.
1974. aastal lõhkas LKA pommi Kuuba saatkonnas Ottawas.
1976. aastal lõhkas LKA lõhkeseadeldise Kuuba konsulaadis Montrealis.
1980. aastal lõhkas LKA pommi Kuuba saatkonnas ja konsulaadis Montrealis. (16).
Ja kogu selle aja jooksul ei ole Kanada ametivõimudel ilmselt kunagi olnud ühtegi kahtlusalust ja nad ei ole kunagi esitanud süüdistusi nende terroriaktide toimepanijate vastu. Oleks kohane küsida, miks mitte.
Kanada Avro Arrow
Kunagi oli Kanadas edukas kõrgtehnoloogiline lennukitööstus, mis 1960ndate lõpus oli projekteerinud ja tootma hakanud põnevat uut piirkondlikku tehnoloogiat kasutavat ülehelikiirusega reaktiivhävitajat – Avro Arrow -, mis oli maailma kiireim lennuk ja palju parem kui kõik, mis USA-l tol ajal oli. Prototüübid ja katselennukid olid lennanud ning lennuk oli valmis tootmisse laskmiseks, mida suur osa maailmast ootas pikisilmi.
Siis teatas Kanada peaminister John Diefenbaker üllatuslikult ja ootamatult kogu Arrow arendusprojekti kohesest tühistamisest, jättes 40 000 inimest ilma hoiatuse või etteteatamiseta töötuks ning kirjutades enam-vähem riigi lennundustööstuse surmanuhtlusele alla. Kuid see oli midagi enamat kui lihtsalt projekti tühistamine: valitsus andis korralduse hävitada viivitamatult kõik, mis oli seotud Arrow projektiga. Kõik töötavad lennukid, prototüübid ja lõpetamata lennukid tuli tükeldada ja hävitada vanametallina. Lisaks sellele hävitati kiiresti kogu Arrow’i ehitusinfrastruktuur, sealhulgas kõik tootmisseadmed ja -seadmed, samuti kõik dokumendid, uurimis- ja katseandmed, plaanid, kavandid ja joonised. Kogu Kanada käes olev tehnoloogia ja oskusteave, mis oli seotud Arrow’ga, hävitati.
Mingit mõistlikku selgitust ei antud häiritud Kanada avalikkusele kunagi. Valitsus pakkus välja nõrgad vabandused liigsete kulude kohta vajaliku kokkuhoiu ajal, kuid need olid tühjad väited, kui neid rakendada sellise silmatorkavalt eduka ja tõestatud tehnoloogia suhtes. Hävitamist seletati väitega, et NSVL oli Kanada järele luuranud ja selle eesmärk oli vältida tehnoloogia sattumist Nõukogude kätte. Kuid see väide on ilmselgelt mõttetu. Normaalses maailmas, kus me tunneme end ebakindlalt, kui mõtleme, et meie naabruses on vargad, oleks tavaline lahendus paremate lukkude paigaldamisel uksele. Kanada lahendus oli hävitada majas kõik, et ei oleks midagi varastada. (18) (19) (20)
Ameeriklased olid Kanada lennundusalasest läbimurdest teada saanud, sest Kanadas ei olnud tol ajal selle revolutsioonilise lennuki katsetamiseks sobivaid tuuletunneleid ja nad olid leppinud kokku, et kasutavad Ameerika rajatisi. USA oli tol ajal kindlalt otsustanud saavutada nn „õhu üleolekut“ igas mõttes ning väljavaade, et Kanada toodab (ja müüb kogu maailmas) sõjalennukit, mis muudaks Ameerika parimad lennukid iganenuks, oli nii murettekitav kui ka ähvardav.
Kanada valitsus oli ettevaatlik, et lükata tagasi kõik süüdistused Ameerika Ühendriikide sekkumise kohta Arrow projekti, väites, et selle otsused tehti täielikult Kanadas, kuid see väide närbub vaatluse all, sest pärast seda, kui Kanada hävitas Arrow’d, andis USA valitsus Kanadale – tasuta ja ilma mõistliku põhjuseta – terve oma Phantom’i lennukiüksuse, et asendada hävitatud Arrow’d. Porgand ja kepp. Ainus teooria, mis sobib kõigi teadaolevate faktidega, on see, et USA sundis Kanadat projektist loobuma ja toetas seda kiusamist ähvardustega, mida Kanada pidas mitte ainult usutavaks, vaid ka otseseks ja hirmutavaks – tõenäoliselt sõjalise löögiga (21). Tõenäoliselt ei saa me kunagi teada, millist täpset taktikat USA valitsus kasutas, kuid on selge, et nad pidid Kanadat hirmutama, et valitsus hävitas ühepoolselt, äkki ja ilma nähtava põhjuseta kõik tolleaegse maailma parima sõjalennuki jäljed.
Üks põhjus Ameerika kättemaksuhimule selles küsimuses oli see, et USA püüdis sel ajal sundida Kanadat jagama NORADi võimeid kogu Põhja-Ameerikas, et see toimiks spetsiaalse õhutõrjevõrgustikuna Nõukogude rünnakute vastu, kuid täielikult Ameerika kontrolli all. Sellise parema lennuki tootmine Kanadas oleks muutnud ameeriklased ebaoluliseks, mis oleks tegelikult tapnud NORADi ja ebaõnnestunud nende üldises püüdluses allutada ja võib-olla annekteerida Kanada.
Kuna Avro Arrow on Kanadas ikka veel tundlik teema, ei avalikusta USA tõenäoliselt sellega seotud dokumente veel ühe põlvkonna jooksul, kui kõik osalejad on juba ammu surnud. Kanada tõenäoliselt kunagi oma dokumente ei avalikusta. Avro Arrow on tänaseni häbiväärne plekk Kanada kollektiivses mälus, sest ta andis järele Ameerika vastikule kiusamisele, ja see tekitab ikka veel tugevat pahameelt ameeriklaste vastu. Siinkohal tasub märkida, et 2013. aastal, umbes 50 aastat hiljem, kui Kanada hindas erinevate uue põlvkonna sõjalennukite võimalikke oste, väitsid paljud inimesed, et modifitseeritud ja ümbertöödeldud Arrow oleks endiselt võrdne või parem kõigest turul saadaolevast.
Tasuta PDF Loe edasi Archive.org
Tegelikult oli selles loos palju rohkem. Diefenbaker pidi Ameerika survele vastu pidama rohkem kui ameeriklased arvasid mõistlikuks, sest nad mitte ainult ei saavutanud Arrow hävitamist, vaid sekkusid tugevalt Kanada järgmistesse valimistesse, et tagada valitsuse kukutamine ja teise partei valimine. Tollane USA president Kennedy vihkas Diefenbakerit pärast Arrow-fiaskot ja tegi suuri jõupingutusi valitsuse kukutamiseks. Kanada kirjanik John Boyko kirjutas raamatu pealkirjaga „Cold fire“, milles käsitleti seda ja sellega seotud küsimusi ning märgiti USA peaaegu fanaatilist ärritust Kanada võimaliku tõusu suhtes mandri- ja rahvusvahelistes suhetes, märkides, et Kennedy „vihkas“ seda, mida ta nimetas „Kanada natsionalismiks“, ja tegi suuri jõupingutusi selle vastu võitlemiseks, sealhulgas sekkudes Kanada valimistesse ja avaldades isegi tohutut poliitilist survet paljudest allikatest, et muuta riigi riigieelarvet. LKA varustas Kennedy lähedase sõbra isegi valepassiga, mis võimaldas tal Kanadasse siseneda ja esitada üksikasjalikke aruandeid riigi valimiste kulgemise kohta, andes ameeriklastele laskemoona, mida nad vajasid valitsuse saboteerimiseks. Kui öelda, et need kujutasid endast otseseid rünnakuid Kanada suveräänsuse vastu, oleks see jõhker alahindamine. (22)(23)(24)(25)(26)
Veelgi enam, ameeriklased olid alati hellitanud unistust Kanada integreerimisest USAga, vajadusel sõjaliste vahenditega, ja Boyko raamatu kohaselt oli viimasel kabineti koosolekul enne Kennedy mõrva üks teema just see integreerimine, mis oli üks põhjus, miks USA tahtis nii meeleheitlikult absoluutselt purustada igasuguse märgi sellest, mida ta nimetas „Kanada rahvusluseks“. Eesmärk oli sisuliselt hävitada kanadalaste identifikatsioon oma rahvusega, et siis neelata nad alla. Juudi-Ameerika kolumnist Diane Francis kirjutas sellel teemal vist 2015. aastal raamatu, milles propageeris ideed, et Kanada neelavad lõpuks ameeriklased alla, nii et nad peaksid vabatahtlikult sellesse protsessi astuma ja püüdma seda „hallata“. Igal juhul märkis Boyko, et „Kanada seisukohalt oli [Kennedy] absoluutne kiusaja“.
*
Härra Romanoffi kirjutision tõlgitud 34 keelde ja tema artiklid on avaldatud enam kui 150 võõrkeelsel uudiste- ja poliitikaveebil enam kui 30 riigis ning enam kui 100 ingliskeelsel platvormil. Larry Romanoff on pensionile jäänud juhtimiskonsultant ja ärimees. Ta on töötanud rahvusvahelistes konsultatsioonifirmades juhtivatel ametikohtadel ja omanud rahvusvahelist impordi-ekspordiettevõtet. Ta on olnud Shanghai Fudani Ülikooli külalisprofessor, kes on esitanud EMBA vanemate klassidele rahvusvahelisi juhtumiuuringuid. Romanoff elab Shanghais ja kirjutab praegu kümnest raamatust koosnevat sarja, mis on üldiselt seotud Hiina ja Läänega. Ta on üks Cynthia McKinney uue antoloogia ‘When China Sneezes’. (Chap. 2 — Dealing with Demons).
Tema täielikku arhiivi saab vaadata aadressil
https://www.bluemoonofshanghai.com/ + https://www.moonofshanghai.com/
Temaga saab ühendust võtta aadressil:
2186604556@qq.com
*
Märkused
(1) Quebeci lahing 1690 & Quebeci ekspeditsioon 1711;
https://minerdescent.com/2012/04/27/battle-of-quebec-1690
(2) Kuidas USA väed 200 aastat tagasi Kanada vallutamisel ebaõnnestusid;
https://www.history.com/news/how-u-s-forces-failed-to-conquer-canada-200-years-ago
(3) Kanada rahvusliku suveräänsuse üle mõtisklemine: Ameerika plaan annekteerida ja vallutada Kanada
Prof. Michel Chossudovsky; Global Research, 30. juuni 2013;
(4) USA Sõjaministeeriumi plaan Kanada vallutamiseks (1930);
(5) Prof Michel Chossudovsky; Global Research,
(6) Invasion-Canada-1812-1813-Pierre-Berton
https://dn720208.ca.archive.org/0/items/invasionofcanada00bert_0/invasionofcanada00bert_0.pdf
(7) Warof1812-History.com
https://www.history.com/news/7-times-the-u-s-canada-border-wasnt-so-peaceful
(8) Bill to Annex Canada into the US (1866) – History of Canada;
https://www.mysteriesofcanada.com/canadian-political-system/us-annexation-treaty
(9) 1. juuli 1867: Kanada rahvuslik suveräänsus: Ameerika plaan Kanada liitmiseks ja vallutamiseks – Lisa III
Prof. Michel Chossudovsky; Global Research 30. juuni 2013
(10) Sajandi ühinemine: Miks Kanada ja Ameerika peaksid ühinema;
https://www.amazon.com/Merger-Century-Canada-America-Country-ebook/dp/B00ENH6ZIC
(11) USA sekkumine Kanadas – lühike ajalugu – Global Research;
https://www.globalresearch.ca/us-interventions-canada-brief-history/5692479
(12) La CIA au Québec – republiquelibre.org;
https://www.republiquelibre.org/cousture/CIA.HTM
(13) WikiLeaks: LKA dokument ütleb, et USA on „Terrorismi eksportija“; 26. august 2010;
(14) http://registry.faa.gov/aircraftinquiry/NNumSQL.asp?NNumbertxt=822US
(15) The New York Times, 31. juuni 2005;
https://www.nytimes.com/sitemap/2005/
(16) Kuuba-vastased terrorirünnakud – Kanada seos – juuli 2012;
www.canadiannetworkoncuba.ca/tribunal/Media/The Canadian Connection.pdf
(17) https://www.thestar.com/…/2017/10/01/a-list-of-canadas-terror-incidents-and-attacks.html (Link ei ole enam aktiivne)
(18) CBC digitaalne arhiiv: Avro Arrow: Canada’s Broken Dream;
https://www.thecanadianencyclopedia.ca/en/article/avro-arrow
(19) Avro Arrow, Kanada „suurim lennuk, mida kunagi ei olnud“;
https://www.cbc.ca/archives/the-avro-arrow-canada-s-greatest-plane-that-never-was-1.4811068
(20) ADA-Arrow Digital Archives;
(21) https://www.nytimes.com/2017/09/13/world/canada/avro-arrow-jet-.html
(22) Rahvusliku unistuse sulgemine: A.V. Roe and the Tragedy of the Avro Arrow; Greig Stewart; 1. juuni 1988
https://archive.org/details/shuttingdownnati0000stew
(23) Avro Arrow: The story of the great Canadian Cold War combat jet; 16. oktoober 2014; autor Lawrence Miller
https://app.thestorygraph.com/books/860f4f88-aa11-4d42-9ea0-2f21f0d414eb
(24) The Arrow (TV-minisari 1997) – IMDb; John Aaron Productions, Manitoba Film & Sound Development Corporation.
https://www.imdb.com/title/tt0118641
(25) Avro’s Broken Arrow;
www.aircraftinformation.info/art_CF-105_Arrow.htm
(26) The Avro Arrow is Cancelled; James H. Marsh; 19. veebruar 2012; Kanada Entsüklopeedia;
https://www.thecanadianencyclopedia.ca/en/article/avro-iarrowi-there-never-was-an-iarrowi-feature
*
See artikkel võib sisaldada autoriõigusega kaitstud materjali, mille kasutamiseks ei ole autoriõiguse omanik andnud eraldi luba. See sisu tehakse kättesaadavaks õiglase kasutamise põhimõtte alusel ning see on mõeldud üksnes hariduslikel ja teavitamise eesmärkidel. Seda sisu ei kasutata kaubanduslikul eesmärgil.
Copyright © Larry Romanoff, Blue Moon of Shanghai, Moon of Shanghai, 2024
